Kohe-kohe on kestast väljas.

See oli kellegi pesa või lõks. Uurisin küll, aga teada ei saanud kelle.

Selline nägu peas. Uskumatu. Ja imes ja imes... Minust ta sinna imema jäigi.

Raske oli aru saada, kas huvi oli vastastikune või tundusin ma söödav. Kiilid on ju kiskjad, aga tal võis minuga lihtsalt lõbus ja huvitav ka olla.

Päev otsa kallas vihma ja kohe algab uus padukas. Viimane võimalus natukenegi sooja saada.

Suur ja vapustavalt ilus. Lendab nagu nahkhiir. Sel ööl ta sõi luristades ja ennastunustavalt. Sirelisuru...

...ja üks sirelisuru lastest ennast kohusetundlikult suureks söömas. Sirelilehti loomulikult.

Harilik mudasirelane. Pole ta nii harilik midagi. Putukahaige jaoks on ta alati ainulaadne ning kordumatult kaunis ja lummav.

Mõnuleb päikesepaistes ja sööb mädanenud õunu. Kaunitar Admiral.